Esimesed jõulud

Filipiinidel algavad jõulud varakult. Sellelgi aastal saime esimese jõulupeo juba 11 detsembril. Üks kohalik valge kogukonna liige pidi suunduma tööle varakult (kuskile Aafrika naftaväljadele) kuid tahtis ikka pere ja sõpradega jõule tähistada. Seega korraldas ta siis peo. Pidu oli uhke, umbes 50 inimeset. kõik kohalikud "välismaalased" peredega ja ka niisama kohalikke. Seltskond oli kirju- rahvast on USAst, Inglismaalt,Austraaliast, Serbiast, Lätist, Kanadast ja loomulikult Eestist. Kõik võtsid kaasa ka sööki ja jooki. Meie ülesandeks said puuviljad - Mangod, arbuus, papaia, banaani ja ananassid lendasid turult meie kotti.
Peojuhtideks oli kirju seltskond erinevate orientatsioonidega olevusi - naiste riietes ja tissidega mees jms. kes siis mikritesse karjusid ja õhtut juhtisid ning kahemõttelisi "nalju" hõikusid. Meelelahutuskes mängis bänd, mis on segu stripitantusust ja karaokest, seda peab ise nägema siis saab aru :) Kaks nais-solisti keerutavad jalga sünkroonis ja laulavad pophitte Shakiralt Britneilt ja teistelt staardelt. Mussitümps tuleb arvutist, millele siis bändimehed juurde mängisid trummi ja kitra.
Lisaks olid veel meie pulmamängu taolised mängud - suvikõrvits jalgade vahel jne. Nalja ja naeru jagus kõikjale.
Söögilaud oli uhke ja lookas. Terve siga liual küpsetatud, mitmed kalaroad, spagetiroad (millest üks põhjustas järgneval päeval selle sööjates kõhuepideemia), grillitud lihad, kastmed... oeh, kõht sai jube täis.
Kui korralikum netiühendus saabub, siis laen siia ka videojupi sellest.
Naised olid teinud pakke, mida nad siis omavahel lõpus välja loosisid ja lunastasid. sellised olid siis esimesed jõulud.

See Õhtujuht paremal servas on he. :)

Kalaturul

Avanes võimalus Francoga (kohalik resordi manager) kalaturule minna kõrvallinna Mercedesesse.

Haikalad

Parim osa sellest oli 2 tunnine hommikusöök. Franco lasi grillida 2 liiki kala, üks roog oli kala kookosepiimas ja veel kalmaar kookose ja tšilliga. Laua keskel troonis aukohal suur riisipott. Franco ise ütles, et siin on kõige õigem ja maitsvam mereande süüa. Tõsi ta on sest kõik on värskemast värskem. Õige fiilingu annab ka kalahais ja kalamaaklerite - kalurite vahelised hõiked. Minu kotti maandus 2 kilo krevette keskmise galiibriga. Kalur soovis loomulikult kogu kausitäit mulle maha müüa, kuid Franco suutis sealt ikka minu soovitud koguse eraldada mulle.
Vastupandamatu soov oli ka pildilolev Torrado (Mahi-Mahi) koju viia...aga küll jõuab veel.

Torrado

Taifuun Hagupit

Päeval tegime ettevalmistused saabuvaks taifuuniks. Varusime kütuse generaatori jaoks, tõime söögid joogid, külmakappi õlled ja korjasime asjad àra mis lennata võiksid. Lätlane Davis ja kandalane Steve, kes jagavad maja kõrvaltänavas merele lähemal käisid meilt vineeri viimas et tuulepoolsed aknad kindlustada. Ka mina panin tuulepoolsele suurimale aknale igaks juhuks madratsi sissepoole ette juhuks kui ei pea tuulesurvele vastu, siis  ei saa kohe kildudega pihta...äkki...ma ka ju ei tea, esimene taifuun ka meie jaoks.

Õhtul sõime veel Mike terassil õhtust ja siis tuttu. Kell 23.00 kuulsime hääli õues ja koer haukus. Läksin kaema kes need on, Filipiini sõjavägi platsis... Käsk evakuatsiooniks. Ajasin Mike ja Joy üles, kes rääkisid nad ringi, et meil kodu on me kindlus ning need kes meil külas, on ka õnnelikud ja rahul. Kuna 3 kuu tagune taifuun oli palju paha teinud ja värskelt meeles, siis see kord püütakse rohkem päästa.

Öösel kell 2 enam ei saanud magada, sest hääled väljas olid üle mõistuse valjud - tuul ulus katusel ja akendes. Siis kindlustasingi madratsiga akna... Kolisin ise sohvale

Nüüd hommikul tundub vähe rahulikum. Sajab vertikaalselt, ukse ja akende vahelt sisse, kohati käivad meeletud maruhood. Akna taga, naaberkrundil krõmpsutavad veised rohtu nagu oleks tavaline päev. Eks varsti peab ühe ringkäigu tegema ja vaatama mis juhtunud on. Pildil on näha naabri wifiantenn. Eile ennustasime, et see on hommikuks läinud. Mike oma läks eelmise taifuuniga, pärast oli mööda kaablit otsinud küla pealt oma antenni. Igatahes praegu on rahulikum, motikad sõidavad isegi ringi, eks näis mis õhtul saab. 

Uus hooaeg 2014/15

Huuh, Kohal. Viimane, siselend oli veidi lipa lopa ja maandumine kannakaga, aga saime hakkama. Olin juba ära unustanud kui toredad ja lahked inimesed elavad filipiinidel. Pealegi kõik räägivad inglise keelt ja tunnevad huvi kuidas sul läheb, kust tuled ja kuidas sulle siin meeldib. On loomulikult mõningaid erandeid, kuid ega me ka ei tahaks et meie järgi otsustataks Tallinna taksojuhtide/varukameeste järgi. Manila lennujaama taksojuht küsis öösel lähedalasuva hotelli sõidu eest 900 peesot (ca 18€) otsi lolli, me pole siin esimest korda.
Tore, väljas valitseb 30 kraadi, kuskil on lumi maas, ...kodus vist :) saate aru lapsed et enam ei pea riietuma nagu eskimo, riideid selga toppima niikaua kuni oled muumia ja ei saa enam liigutada. Sall, müts, kindad...mis need on?
Silina ja Simona tegid juba esimesed selfieseeriad kohalike naistega, lennujaamas. Picture, pictrure please,... saage aru pifid, te olete siin kuum kaup, iga naine ja iga teine mees tahab teid põsest näpistada või teie juukseid katsuda.

Läks natuke aega selle esimese postituseni, aga eks sisseelamine võttis aega, pealegi on alates meie saabumisest puhunud kena tuul ja tänaseks on kondid haigeks sõidetud. Suur uudis on loomulikult lähenev taifuun Hagupit, mis õnneks keeras oma suuna natukene lõuna poole ja kese läheb meie alt läbi. Sellegipoolest oleme valmis homse päeva toas istuma ja filme vaatama. Toidud ja vesi varutud ning genekas kütust täis. Mõned külalised, kes taifuuni hirmus jalga lasid jäävad heast surfist ilma, sõidame 5 ruudusega
Hakkame nüüd asju hoovis kokku pakkima ja asju kuuri ära peitma, mis lendu võivad minna. Lighthouse resort õppis kolme kuu tagusest taifuunist päris palju ning müüris hulga ookeanipoolseid aknaid kinni, sest  kogu bassein oli pärast maru klaasi täis. Nüüd on nad kui kindlus, pealegi peetakse seal täna pulmi. Peakski minema vaatama šõud :) Adios, kohtume kui Hagupit on mööda läinud ja side taastunud.