Wednesday, January 14, 2015

Uus pesa - Surfshop, baar

Niisama pikk kui on olnud minu vaikimine siin plogis on olnud ka jändamine uue surfipoe avamisega. Kõigepealt peaks alustama sellest kuidas seda ehitati veel kui ma siia saabusin. Ehitati loomulikult kohalikus stiilis: kõigepealt pandi põrandale ilus klinkerplaat ja seejärel hakati seinu värvima. Kui seinad said värvitud, hakati põrandat puhastama. Kui see tehtud, hakati lage pahteldama ja värvima. Kui see sai tehtud, hakati põrandat puhastama, siis seinu uuesti üle värvima, siis jälle põrandat puhastama... Jne. Kindlasti keegi ei usu et nii saab, aga olen siin juba kolmanda objekti ehitamise tunnistajaks ja saab küll. Mike arvab, et neil mingi geenijama :) muuga pole see tõlgendatav. 
 

Ok, detsembri keskel saime nii kaugele, et ajutise vineertagaseinaga (plokid ja materjali saabumine võtab aega) hakkasime sisustust sättima, et kohe lahti teha koht, kui põmm, taifuuni ja selle aja vihmad tõid uue üllatuse. Vahelaest trepiava juures oli meil purskaev. Kuidagi igatahes sai vesi sinna ja meie avamisplaanid lükkusid määramata tulevikku. Tasuks saime 1 kuu rendist priiks ( selgituseks, et meie nooblim resort siin ehitas selle maja meie jaoks ja meie rendime).
Küll siis võttis aega, kuni aasta alguseks olid kõik võimalikud augus väljastpoolt üle krohvitud mökerdatud ja näe imet, vist jäigi pidama.



Vaade rõdult

Leidsime endale ka toreda asjaliku töötaja baari, kes hoiab baari ja poodi korras ning töös. See pole siin just lihtne.
Seina peal on näha meie surfilauamööbli üllitist. Lõikasime vana longboardi pikuti lõhki ja kruvisime seinale. Teise poole kruvisime teisel korrusel dekoratsiooniks lakke.

Siit alumise pildi pealt on näha kust purskus vesi välja.


Sellel reedel teeme ametliku avamise peo. Grill ja chill.


Saturday, December 13, 2014

Esimesed jõulud

Filipiinidel algavad jõulud varakult. Sellelgi aastal saime esimese jõulupeo juba 11 detsembril. Üks kohalik valge kogukonna liige pidi suunduma tööle varakult (kuskile Aafrika naftaväljadele) kuid tahtis ikka pere ja sõpradega jõule tähistada. Seega korraldas ta siis peo. Pidu oli uhke, umbes 50 inimeset. kõik kohalikud "välismaalased" peredega ja ka niisama kohalikke. Seltskond oli kirju- rahvast on USAst, Inglismaalt,Austraaliast, Serbiast, Lätist, Kanadast ja loomulikult Eestist. Kõik võtsid kaasa ka sööki ja jooki. Meie ülesandeks said puuviljad - Mangod, arbuus, papaia, banaani ja ananassid lendasid turult meie kotti.
Peojuhtideks oli kirju seltskond erinevate orientatsioonidega olevusi - naiste riietes ja tissidega mees jms. kes siis mikritesse karjusid ja õhtut juhtisid ning kahemõttelisi "nalju" hõikusid. Meelelahutuskes mängis bänd, mis on segu stripitantusust ja karaokest, seda peab ise nägema siis saab aru :) Kaks nais-solisti keerutavad jalga sünkroonis ja laulavad pophitte Shakiralt Britneilt ja teistelt staardelt. Mussitümps tuleb arvutist, millele siis bändimehed juurde mängisid trummi ja kitra.
Lisaks olid veel meie pulmamängu taolised mängud - suvikõrvits jalgade vahel jne. Nalja ja naeru jagus kõikjale.
Söögilaud oli uhke ja lookas. Terve siga liual küpsetatud, mitmed kalaroad, spagetiroad (millest üks põhjustas järgneval päeval selle sööjates kõhuepideemia), grillitud lihad, kastmed... oeh, kõht sai jube täis.
Kui korralikum netiühendus saabub, siis laen siia ka videojupi sellest.
Naised olid teinud pakke, mida nad siis omavahel lõpus välja loosisid ja lunastasid. sellised olid siis esimesed jõulud.


See Õhtujuht paremal servas on he. :)

Monday, December 8, 2014

Kalaturul


Avanes võimalus Francoga (kohalik resordi manager) kalaturule minna kõrvallinna Mercedesesse.
Haikalad

Parim osa sellest oli 2 tunnine hommikusöök. Franco lasi grillida 2 liiki kala, üks roog oli kala kookosepiimas ja veel kalmaar kookose ja tšilliga. Laua keskel troonis aukohal suur riisipott. Franco ise ütles, et siin on kõige õigem ja maitsvam mereande süüa. Tõsi ta on sest kõik on värskemast värskem. Õige fiilingu annab ka kalahais ja kalamaaklerite - kalurite vahelised hõiked. Minu kotti maandus 2 kilo krevette keskmise galiibriga. Kalur soovis loomulikult kogu kausitäit mulle maha müüa, kuid Franco suutis sealt ikka minu soovitud koguse eraldada mulle.
Vastupandamatu soov oli ka pildilolev Torrado (Mahi-Mahi) koju viia...aga küll jõuab veel.
Torrado

Saturday, December 6, 2014

Taifuun Hagupit

Päeval tegime ettevalmistused saabuvaks taifuuniks. Varusime kütuse generaatori jaoks, tõime söögid joogid, külmakappi õlled ja korjasime asjad àra mis lennata võiksid. Lätlane Davis ja kandalane Steve, kes jagavad maja kõrvaltänavas merele lähemal käisid meilt vineeri viimas et tuulepoolsed aknad kindlustada. Ka mina panin tuulepoolsele suurimale aknale igaks juhuks madratsi sissepoole ette juhuks kui ei pea tuulesurvele vastu, siis  ei saa kohe kildudega pihta...äkki...ma ka ju ei tea, esimene taifuun ka meie jaoks.
Õhtul sõime veel Mike terassil õhtust ja siis tuttu. Kell 23.00 kuulsime hääli õues ja koer haukus. Läksin kaema kes need on, Filipiini sõjavägi platsis... Käsk evakuatsiooniks. Ajasin Mike ja Joy üles, kes rääkisid nad ringi, et meil kodu on me kindlus ning need kes meil külas, on ka õnnelikud ja rahul. Kuna 3 kuu tagune taifuun oli palju paha teinud ja värskelt meeles, siis see kord püütakse rohkem päästa.
Öösel kell 2 enam ei saanud magada, sest hääled väljas olid üle mõistuse valjud - tuul ulus katusel ja akendes. Siis kindlustasingi madratsiga akna... Kolisin ise sohvale
Nüüd hommikul tundub vähe rahulikum. Sajab vertikaalselt, ukse ja akende vahelt sisse, kohati käivad meeletud maruhood. Akna taga, naaberkrundil krõmpsutavad veised rohtu nagu oleks tavaline päev. Eks varsti peab ühe ringkäigu tegema ja vaatama mis juhtunud on. Pildil on näha naabri wifiantenn. Eile ennustasime, et see on hommikuks läinud. Mike oma läks eelmise taifuuniga, pärast oli mööda kaablit otsinud küla pealt oma antenni. Igatahes praegu on rahulikum, motikad sõidavad isegi ringi, eks näis mis õhtul saab. 

Wednesday, December 3, 2014

Uus hooaeg 2014/15

Huuh, Kohal. Viimane, siselend oli veidi lipa lopa ja maandumine kannakaga, aga saime hakkama. Olin juba ära unustanud kui toredad ja lahked inimesed elavad filipiinidel. Pealegi kõik räägivad inglise keelt ja tunnevad huvi kuidas sul läheb, kust tuled ja kuidas sulle siin meeldib. On loomulikult mõningaid erandeid, kuid ega me ka ei tahaks et meie järgi otsustataks Tallinna taksojuhtide/varukameeste järgi. Manila lennujaama taksojuht küsis öösel lähedalasuva hotelli sõidu eest 900 peesot (ca 18€) otsi lolli, me pole siin esimest korda.
Tore, väljas valitseb 30 kraadi, kuskil on lumi maas, ...kodus vist :) saate aru lapsed et enam ei pea riietuma nagu eskimo, riideid selga toppima niikaua kuni oled muumia ja ei saa enam liigutada. Sall, müts, kindad...mis need on?
Silina ja Simona tegid juba esimesed selfieseeriad kohalike naistega, lennujaamas. Picture, pictrure please,... saage aru pifid, te olete siin kuum kaup, iga naine ja iga teine mees tahab teid põsest näpistada või teie juukseid katsuda.

Läks natuke aega selle esimese postituseni, aga eks sisseelamine võttis aega, pealegi on alates meie saabumisest puhunud kena tuul ja tänaseks on kondid haigeks sõidetud. Suur uudis on loomulikult lähenev taifuun Hagupit, mis õnneks keeras oma suuna natukene lõuna poole ja kese läheb meie alt läbi. Sellegipoolest oleme valmis homse päeva toas istuma ja filme vaatama. Toidud ja vesi varutud ning genekas kütust täis. Mõned külalised, kes taifuuni hirmus jalga lasid jäävad heast surfist ilma, sõidame 5 ruudusega
Hakkame nüüd asju hoovis kokku pakkima ja asju kuuri ära peitma, mis lendu võivad minna. Lighthouse resort õppis kolme kuu tagusest taifuunist päris palju ning müüris hulga ookeanipoolseid aknaid kinni, sest  kogu bassein oli pärast maru klaasi täis. Nüüd on nad kui kindlus, pealegi peetakse seal täna pulmi. Peakski minema vaatama šõud :) Adios, kohtume kui Hagupit on mööda läinud ja side taastunud.

Thursday, January 31, 2013

Rutiin

Pole jah ammu kirjutanud midagi. Aga kui juba nii kaua paigal olla, siis muutub kõik nii tavailseks ja rutiinseks. Vahepeal on olnud palju tuult ja seega palju õpilasi ning tööd. Samas olen saanud ka ise palju sõita. Mitmeid toredaid ja vähem toredaid inimesi on siit läbi käinud. Paranoiline "lohesurfar" näiteks kes kuu jooksul on võtnud välja 2 korda oma lohe ainult ja muidu istub ja tinutab ja kui tinutab siis kirub, ja kirub sest kohalikud tahavad talt kõike kogu aeg varastada, ja varastavadki... vist... kuid mis ripakil see ära. Selle tüübi läbi õppisin ühe tarkuse, et kui keegi kunagi alustab juttu nii et: " tavaliselt ma ei ole vinguja tüüp ja olen käinud läbi paksust ja vedelast"... siis need tüübid on kõige suuremad kiunujad ja virisejad.
Püüan suuri kohalikke putukaid oma putukatunni jaoks Luua koolis (pidi küll eesti omasid korjama, aga ehk on rõõmus vaadata ka välismaa omi. Eile sain kodust kätte ühe suure (hiiresuuruse) prussaka. üks on kindlalt veel, sest paar päeva tagasi jäid nad kahekesi vahele meile, üks oli diivanil ja teine köögitasapinnal. Loodetavasti on nad nii suured et neile ei jätku rohkem toitu kui ainult kahele ja neid rohkem polegi.
Proovisime nüüd suitsutatud tuunikala ka ära, liha on ikka vintskem kui torrado oma, kuid süües viib ikkagi keele alla. Eelmine nädal sai ka šašlõkki tehtud äädikamarinaadis. Koos tomatikurgi salatiga ja muidugi riisiga oli korralik kõhutäis.


Tore tõestus äriajamise võludest Filipiinidel:  Kui tellida kaupu välismaalt siis kallimad kui 500 usd pakid lähevad eraldi menetlusse kus " Täidetakse pabereid" mida kauem täidetakse, seda kauem pead makma tollilao maksu, aga seda aega venitatakse kunstlikult, nii et varsti maksad tollimaksu rohkem kui kaup väärt on. Ootame juba kuu aega oma loheparandamise saadetist. Ja kui ma seda nüüd kohe kätte ei saa, siis võin varsti hakata voodipesuga surfima.

Mike  lemmikväljend selle kohta, kui kohalikud joovad ja siis sõidavad motikaga, või kui lihtsalt oma rumaluse tõttu saavad looduskatastroofides siin hukka on POPULATION CONTROL, ehk populatsiooni kontroll. Üleeile oli populatsioonkontroll napilt (vist) ühe austraallasega, kes siin elab, purupurjus peaga kihutas ennast sodiks, on haiglas praegu, teadvusel, kuid halvas seisus. veel ei osata ennustada kas saab korda kõik või mitte. selliseid asju juhtub siin tihti.


Friday, January 11, 2013

Abikaasa Riin räägib siis toidust ka.
Torrado.
Ükspäev tõi isand Mercedese kalaturult torado. Me tegime sellest siis sinigangi suppi ja panime grilli peale ja tegime veel toorest soolakala ka. Õhtul sõimegi kalasuppi ja lihtsalt paljast grillitud kala. Ja siis ma tõdesin, et nüüd ma olen Filipiinidel. Ma lihtsalt jumaldan torradot. See on kõrgelt üle lõhe, võib-olla midagi koha sarnast. Hõrk valge liha, vähe luid ja palju liha, ääretult maitsev, tuunat pärast seda ei taha nähagi.
Muud molluskid.
Silina avastas ükspäev, et talle maitseb krabi. Jama lugu on vaid see, et krabi puhastada on pea võimatu, nii tugev on ta koorik. Eks seda on eelnevatel aastatel murtud hambad ka tõestanud.
Teinekord viskasime mõned hiidkrevetid (siin küll rohkem normal size, mitte kingsize) kalapatta, ka väga maitsev. Loomulikult kuuluvad ka kalmaarid toidulauale, aga nende valmistamise usaldan ainult Angelile ja Joyle, et mitte saapataldu närida.
Riis.
Ikka riis-riis-riis. Ja muide, ma ei oska siin riisi keeta. Täielik pläust tuleb, mutid keedavad tänaval suure potiga hõrgu, sõmera väikseteralise riisi ja mul tuleb ikka pläust. Nb, eestis tuleb mul riisikeetmine välja...
Kookospiim.
Kõik toidud, kus on kookospiim on nii maitsvad: kala, krabi, kõrvits, mingid taimed veel, kuivatatud kala ja mingi rohu salat jne. Ka buko salat maiusroana on fantastiliselt maitsev. Mina pole veel nende roogade valmistamises proff, aga maitsev on ikkagi ja ma jätkan katsetusi.

Noh ja tihti võtame oma söögi kiriku kõrvalt tädi käest ja ka väga maitsev.

Puuviljad.
Kuskilt lugesin, et mangosteen on Aasia puuviljade Audrey Hepburn. Proovisime. No ma ei oska öelda... Ja ma ei oska ka antud näitleja ühtegi filmi öelda. Ma võin vaid öelda, et minu meelest on Filipiinide puuviljadest mango, papaia, ananass ja pomelo hoopis Nicolas Cage, John Travolta, Johnny Depp ja Leonardo di Caprio - kui need näitlejad sees, siis on hea film ja pappi tuleb. Loomulikult on ka banaan siin hea, aga see on rohkem söögi alla ja peale puuvili. Lisaks oleme proovinud ka rambutani, väike, punane, karvane punn ja maitseb samamoodi nagu mangosteen. Siis tši-tši, mille maitse oli tugev ja hea, konsistents aga vastikult jahune ja kui selle külmikusse panid, siis mõne tunni pärast külmiku ust avades, oli tunne nagu Simona mässu oleks selle paksema värgiga külmikus istunud.

Noh, praeguseks siis kõik, varsti näeme, aga mitte enne kui olen siin kõike proovinud!