Taifuun Hagupit

Päeval tegime ettevalmistused saabuvaks taifuuniks. Varusime kütuse generaatori jaoks, tõime söögid joogid, külmakappi õlled ja korjasime asjad àra mis lennata võiksid. Lätlane Davis ja kandalane Steve, kes jagavad maja kõrvaltänavas merele lähemal käisid meilt vineeri viimas et tuulepoolsed aknad kindlustada. Ka mina panin tuulepoolsele suurimale aknale igaks juhuks madratsi sissepoole ette juhuks kui ei pea tuulesurvele vastu, siis  ei saa kohe kildudega pihta...äkki...ma ka ju ei tea, esimene taifuun ka meie jaoks.

Õhtul sõime veel Mike terassil õhtust ja siis tuttu. Kell 23.00 kuulsime hääli õues ja koer haukus. Läksin kaema kes need on, Filipiini sõjavägi platsis... Käsk evakuatsiooniks. Ajasin Mike ja Joy üles, kes rääkisid nad ringi, et meil kodu on me kindlus ning need kes meil külas, on ka õnnelikud ja rahul. Kuna 3 kuu tagune taifuun oli palju paha teinud ja värskelt meeles, siis see kord püütakse rohkem päästa.

Öösel kell 2 enam ei saanud magada, sest hääled väljas olid üle mõistuse valjud - tuul ulus katusel ja akendes. Siis kindlustasingi madratsiga akna... Kolisin ise sohvale

Nüüd hommikul tundub vähe rahulikum. Sajab vertikaalselt, ukse ja akende vahelt sisse, kohati käivad meeletud maruhood. Akna taga, naaberkrundil krõmpsutavad veised rohtu nagu oleks tavaline päev. Eks varsti peab ühe ringkäigu tegema ja vaatama mis juhtunud on. Pildil on näha naabri wifiantenn. Eile ennustasime, et see on hommikuks läinud. Mike oma läks eelmise taifuuniga, pärast oli mööda kaablit otsinud küla pealt oma antenni. Igatahes praegu on rahulikum, motikad sõidavad isegi ringi, eks näis mis õhtul saab.