Tagasi rööbastel

Haigused ja palavik seljatatud. Doktor Ronaldo de Jesus surus ametlikult kätt ja soovis õnne. Said jagu hirmsast viirusest, verenäitajad on tõusuteel.

Ilm on suurepärane, iga päev puhub mõõdukas tuul. Väike vihmasagar on ka olnud hommikuti, aga ei midagi pöörast. Just hoiab õhu värskena. Mul on paar õpilast momendil, üks poolenisti armeenlane, kes on pärit kanadast ja teine araabia verd tõmmu kõrbepoeg, kes elab Miamis. Mõlemad toredad õpihimulised sellid. Kõrbepojaga on natukene rohkem tegemist, sest ta on väga suurt kasvu, kuid me teeme palju tööd temaga ning progress on nähtav. Teine õpilane on seeeest iseseisvam ning piisab vaid minupoolsetest juhendustest ja oskused tulevad iseenesest.

Veel on siin rahvast inglismaalt, Shveitsist ning oh imet- üks eestlane Andres, kes on just lõpetanud oma kahe aastase austraalia seikluse ning on koduteel. Jõuludeks sõidab koju. Suur oli tema üllatus, kui leidis eest suguvenna :). Jõulude ajal on oodata uut verd, tulevad uued kúlalised ning õpilased.

Internetiga käib siin endiselt lõputu saaga. Vahepeal oli arve maksmata, siis maksime ära, kuid tóöle ei hakanud baari wifi, tuli välja, et tuul on antenni vahepeal ära lõhkunud. Homme tulevad itimehed teenusepakkuja juurest ja ehk saab ühenduse ka korda, ning elu jälle ilusam. Kodus küll on olemas, kuid akna all peab siis istuma ja kätt hoidma akna juures, ning see on päris piin. Mailid ja ilmateada saab vaadatud, ega rohkem ei viitsi seal kükitada.

Krõpsumüüja on magama jäänud mu kõrval. Kõnnivad siin mööda randa edasi tagasi. Korvid täis erinevaid jubedaid kamaraid ja krõpse, pähkleid ja mune. Vahepeal puhkavad me baari pingi peal jalga. Siis panevad pea ka letile ja hakkavad norskama. Head ööd!

Dengue viirus

Pikema vaikuse põhjuseks on haigus, mida põeme Riinuga. Tegemist on Dengue viirusega, mida moskiitod kannavad nagu malaariatki. Haigusnähud on küll kergemad. Alates esmaspäevast on palavik olnud 37 ja 40 vahel. Paratsetamoliga hoiame temperatuuri all, tarbime ohtralt vedelikke, vitamiine ja soolasid.
Kolmapäeval käisin Nagas viisasid pikendamas perele. See oli sellise palaviku juures korralik katsumus. Nägin úksjagu vaeva, et sisikond bussusõidu lõpuks sisse jääks. Haiguse algstaadiumis on veel tugev peavalu, iiveldus, ning tohutu luu ning liigesevalu.
Neljapäeva olin 39 palavikus voodis terve päeva ja reedel läksin arsti juurde, kes analüüside tulemusel diagnoosisid Dengue. Ise kahtlustasime alguses gripi viirust aga kui lapsed olid terved meie kahe haige vahel, siis see kinnitas veelgi asja, et tegu oli moskiitoga.
Arstil käimine on siin loomulikult paras ettevõtmine, apteeker soovitas kahte arsti. Läksin esimese juurde neist, öeldi, et dr tuleb kella ühest. Läksin teisele poole teed teise valiku juurde. Seni filipiinidel nähtud kogetud arstikabinettidest oli see kõige korralikum ja puhtam kus olen sattunud.
Arsti pidi tulema 1 tunni pärast. Jalutasin jälle üle tee kus on ka suur maakonna haigla. Astusin kiirabisse sisse ja kirjledasin oma häda. Kõigepealt siis täitsin ankeedi koos igasuguste imelike isiklike andmetega, seejärel läksin noormehega kes mu algul kuulda võttis, läbi haigla mingusugusesse paberimäärimise osakonda, kus need andmed kuskile ümber kirjutati. Läksime noormehega kiirabisse tagasi läbi haigla. Haiglas koridoride peal igal pool haiged ja palatid pilgeni täis.
Noormees mõõtis mu vererõhu ja palaviku ning ütles et nüüd tuleb oodata, sest doktorit pole, küsisin kaua, siis sain vastuseks tunde. Tõusin ja läksin tagasi üle tee dr Ronaldo de Jesuse juurde. Oodata oli veel 30 minutit. Siin näed tõesti et inimesed on haiged kui nad arstile tulevad. Kellel jalg poolenisti ära mädanenud ja muud taolised hädad.
Pärast vereanalüüse astusin taas dr kabinetti ja siis ta mulle otse ütles, Dengue. Kirjutas rohud ja uue analüüside ajad. Täna on esimene päev nüüd kus on söögiisu ja kergelt hakkab normaliseeruma. Loodab, et homsed verenäidud on paranenud. Riin hakkas ka tänasest samu rohte võtma mis mina, sest olukord paistab et ei lähe muidu paremaks.

Üks tavaline tuuletu päev

Kirjutaks ühest tavalisest tuuletust päevast, kus eriti pole midagi teha ning kuidas siis aega sisustada. Kui selline päev on úksik tuuliste ilmade vahel siis pole hullu, aga kui see kestab nädala, siis hakkab laastavalt mõjuma. Lisaks tappev kuumus ja leitsak.
Ärkame me tavaliselt pool 6, sest lapsed ärkavad sellel ajal kukkede kiremise, mootorataste mürina ja päikesetõusu peale. Tegelikult on see ärkamiseks hea aeg- ilm on veel jahe ja hämar ning päevavalguse kasutamise mõttes ka otstarbekas, sest päevavalgust on siin umbes 12 h, umbes 6.00-18.00.
Kukkedega on siin see lugu, et neid on igas aias trobikond, sest kukevõitlus on siin rahvasport ja legaalne hasartmäng. Nende aretamisest ja tarvetest on saanud arvestatav majandusharu. Suured poed, kus müüakse vaid kukkedele suunatud tooteid- toidud ja muud tarbed kui jalarihmad, puurid ning võitluseks mõeldud kannused jms.
Motikad aga täidavad taksode rolli ning neid on siin tuhandeid, umbes 5000 ringis meie linnas plus privaatsõidukid - kolmerattalised. Need in tavalised hiina motikad millele on kohalikud plekksepad ehitanud juurde katusega korvi.
Keedame hommikukohviks vett ja joome igahommikuse 3 ühes või 7 ühes lahustuva kohvi. Justnimelt, poes on müügil ka seitse ühes kohvi. Lisaks suhkrule ja piimale on seal ka mitmeid ürte ning vürtse.
Kell 7 peab uksed ja aknad koomale lükkama, sest ehitajad tulevad ja hakkavad oma eelmise päeva tööd jälle lõhkuma ja ümber tegema. Ketaslõikur hakkab undama ja vasarad taguma. Krohvijad krohvivad vilumusega tohutud kõverad seinad paksu kihiga sirgeks.
Hoovi peal on meil abihoone, kus on kaks pesumasinat. Kui on vaja pesu pesta siis Riin teeb selle kiirelt ära ja mina lastega istun jahedas propellerite tuulutatud toas ning kuulan kopsimist ja saagimist.
Umbes 9-10.00 ajal saame asjad nii kaugele et lapsed pestu, kreemitatud ja riietatud, pesud pestud, hommikusöögid söödud ning siis jalutame randa.
Selisel tuuletul päeval on väiksed liivakärbsed eriti aktiivsed ja hammustavad minu kogemuselt ikka väga hullusti, nagu mitu sääske korraga. Pärast jääb sügelev punn.
Mina saan samal ajal lohesid parandada kui vaja- meie lohekuur on otse rannal rannabaari juures.
Peale seda lähevad naised lapsed magama lõunaund ning mina suundun linna poodi ja turule. Turult saab ostetud kindlasti banaani, papaiat mangot ja kooritud ananasse.
Või siis saab mindud Mike ja Samiga lennuväljale paraglidingu trenni tegema. Kolmas võimalus on läpakaga randa meie baari minna koolitükke või tööd tegema. Või siis jälle lohesid parandada :)
Peale seda, kui teised ärkavad lähme promenaadile jalutuskäigule, kõnnime Lighthousi hotellini, kus sõber Franco on juhataja. Lapsed saavad seal mänguväljakul mängida, basseinis ujuda või niisama purskaevus kilpkonni ja kalu vaadata.
Sealt jalutame tagasi meie rannabaari, kus joome ja sööme võibolla midagi, vaatame kuidas mõni kohalik karaokeäss uilgab ja jalutame koju tagasi. Kuna nüüd on meil oma köök, siis saame kokata ja ei pea ootama millal söök tuleb baari köögist. Mõnus.
Õhtuti kogunetakse tavaliselt randa baari ja räägitakse tuulest ja surfist.
Kui ma ühelt vanalt austraalia surfarilt, kes siin elab, küsisin ükspäev, et how are you today, vastas ta, et nii nagu eile ja üleeile jne, ja nii ongi siin see meie elu siin saarel.

Ilmajuttu

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ikka ilmast ju. Kindlasti jäi uudistes silma nupuke Filipiinidel möllavast taifuunist Bopha. Meie juurde see ei jõudnud. Liikus meist sadu kilomeetreid lõuna poolt üle Mindenao saare. Maa reljeef on Bopha juba suhteliselt maha vaigistanud, eilse seisuga vaatasin, et 5 kategooriast oli jäänud järgi 1 kategooria. Meile oli mõju oodatust väiksem. Algul lubasid tuulesaidid meile taifuuniajaks kuni 50 m sekundis, kuid saime 20, asi seegi-sai 2 päeva surfida.
Muidu on meil ilm siin ilus. Päike paistab, sooja on 28-32 kraadi. Vihma on paar korda natuke olnud. Võrreldes eelmiste aastatega, kus samal ajal on olnud suured äikesetormid ja mitmepäevased trooplised paduvihmad, on ilm ikka 180 kraadi erinev. Paraku on tuulega ainult nutused lood, kuid küll see tuul ka kord tuleb.

Uus kodu

Kolisime sisse üleeile pärastlõunal, so 1 detsembril. Tuba sai möbleeritud Mike maja mööbliga, Joyl on plaan osta uus. Meie saime diivani 2 tugitooli, söögilaud toolid, poest tuli tutikas riidekapp ja plastmassist nõudekapp. Lisaks uus gaasipliit 2 auguga. Mike köögist külmkapp ja osa nõusid, osad said uued. Ise ostsime juurde nipet näpet majapidamistarbeid ja vahendeid. Täna siis keetsime endale kauaoodatud Eestist kohale veetud tatraputru. Hapukoort siin muidugi pole aga majoneesiga võib ka ju süüa. Eilne esimene söögikeetmine oli ühepajatoit, sest oleme juba kergelt ülesöönud riisist ja nuudlitest. Joogivett toome linnast kanistritega ja toiduaineid linnast turult. Meile tavalised kartul porgand kapsas on kullahinnaga, kui võrrelda muude kohalike aedviljadega.
Maja ehitus käib veel väljaspoolt täie hooga, kunagi tuleb kolmas korrus ka peale, aga praegu tegeletakse armatuur raua ümber silluste valamisega ja kui see valmis, siis pannakse ehitus seisma seniks kuni me sees elame.
Kohalikus mõistes on tegu korraliku ehitusega, kuigi mõned kohad ja asjad näevad välja kuis oleks juba aastaid olnud kasutuses, näiteks vannitoa uks on paksu segutolmu kivistunud kihi all ja ei käi korralikult, sest hinged on täiesti ära väsinud juba. See on mõnus, et aknad on igas suunas, saab mõnusalt tuultõmbuses merõhku toa täis lasta
Nüüd jääb veel oodata kuni ehitajad on lõpetanud, siis saab rõdule võrkkiige, laua ja toolid panna.

Kohal

Hei Hopsti, siin me siis oleme juba nädala Filipiinidel redutanud. Võib öelda et kodus on hea, aga Filipiinidel on ikka parem. Adusin seda täielkult eile, kui peale paaritunnist hommikusurfi istusin kolmerattalise motika katusele ja sõitsin linna turule puuvilju ostma.Tuul puhub mõnusalt näkku, kui kihutada tricyclil läbi riisipõldude. Pühvlid sumavad kaelas saadik riisipõllu äärses mudas, palmioksad lehvivad tuules,  kohalikud kuivatavad riisi autoteel, kõik lehvitavad sulle kui sa mööda sõidad ja uurivad what s your name :) - imeline.

Võttis ikka mõnda aega kuni ajavahe, kuumus ning reisiväsimus said mööda. Päevad on möödunud surfides, lohesid parandades ja ujudes. Sõber Franco, kes on kohalik, on ranna kõige popima hotelli manager ja sai just suitsuahju valmis, ning jätkub traditsioon et mina olen testija hotelli euroopalike toitude valmistamisel. Ühel päeval saime süüa erinevaid grillvorste ja sinki mis ta oli teinud, ning teisel päeval saime esimese täie suitsuliha, mis viis keele alla. Huvitav oli sealjuures see, et maitses justkui lepasuitsuga tehtud. lähen pistan igatahes sinna ahju ükspäev ühe suure kohaliku kala torrado (Mahi -mahi) vaatame mis saab.

Meie maja saabki lähipäevil valmis, õigemini peaksime homme saama sisse, pisiasjad kui wc pottt panna ja kardinad ning mööbel. Ainuke jama pidi  olema gaasipliidi parandajaga, kellel pidi palavik olema. Ilma köögita pole aga mõtet väga sisse ka kolida.
Tuleval nädalal on oodata ägedat ilma ka, nimelt Vaiksel ookeanil on juba mõnda aega kogunenud tsüklon,, mis nüüd Filipiinidele peaks jõudma. Oleme kõik elevil et saaks väikesed lohed käiku lasta.
Paaril korral olen jätkanud ranna koristamise traditsiooni - "Teeme Ära Filipiinidel" võitled kui lohega kelle tuleb päid maha raiuda. Samas mõnus liikuv tegevus ju rehaga mööda randa rehitseda. Tõus ja mõõn toodavad koos kohalikega muudkui uut materjali, mida kokku riisuda. Mähkmed, kommipaberid, kilekotid ja ka looduslik praht nagu kookospähklid, vetikad ning palmioksad.

 Sai nüüd natuke üldist juttu meeleolust ja küll tuelvikus postitan üksikasjalikke kirjeldusi sellest, kuidas maja edasi ehitatakse või naised teineteisel peast täisid otsivad. Teemadest ilmselt puudu ei tule. Adios!

Kolmas

On aeg blogilt tolm maha pühkida,või siis siia tolmu sisse hakatu uusi ridu kirjutama. Uus hooaeg Filipiinidel on ukse ees. Piletid potsatasid täna öösel postkasti. Tõotab tulla huvitav hooaeg. Meil on uuendusena pakkuda turistidele paraglaidi kursust ja sõitu. Selleks on meil propelleriga süsteem ning vints, mis on paigaldatud jeebi ninasse. Kui nüüd tuult pole siis saab ikkagi langevarjudega mässata. Lohesurfi koolitus jätkub ka täie hooga, sealt kus Bruno eelmise hooaja ilusti lõpetas. Õpilased juba bookivad aegu ja bungaloid. Elamiseks ehitab Mike meile uut maja, mis peaks valmima sinna jõudmisel (ilmselt hakkab venima :)kui meenutada sealseid ehitamisi. Kohtume Bagasbas beachil!