Üks tavaline tuuletu päev

Kirjutaks ühest tavalisest tuuletust päevast, kus eriti pole midagi teha ning kuidas siis aega sisustada. Kui selline päev on úksik tuuliste ilmade vahel siis pole hullu, aga kui see kestab nädala, siis hakkab laastavalt mõjuma. Lisaks tappev kuumus ja leitsak.
Ärkame me tavaliselt pool 6, sest lapsed ärkavad sellel ajal kukkede kiremise, mootorataste mürina ja päikesetõusu peale. Tegelikult on see ärkamiseks hea aeg- ilm on veel jahe ja hämar ning päevavalguse kasutamise mõttes ka otstarbekas, sest päevavalgust on siin umbes 12 h, umbes 6.00-18.00.
Kukkedega on siin see lugu, et neid on igas aias trobikond, sest kukevõitlus on siin rahvasport ja legaalne hasartmäng. Nende aretamisest ja tarvetest on saanud arvestatav majandusharu. Suured poed, kus müüakse vaid kukkedele suunatud tooteid- toidud ja muud tarbed kui jalarihmad, puurid ning võitluseks mõeldud kannused jms.
Motikad aga täidavad taksode rolli ning neid on siin tuhandeid, umbes 5000 ringis meie linnas plus privaatsõidukid - kolmerattalised. Need in tavalised hiina motikad millele on kohalikud plekksepad ehitanud juurde katusega korvi.
Keedame hommikukohviks vett ja joome igahommikuse 3 ühes või 7 ühes lahustuva kohvi. Justnimelt, poes on müügil ka seitse ühes kohvi. Lisaks suhkrule ja piimale on seal ka mitmeid ürte ning vürtse.
Kell 7 peab uksed ja aknad koomale lükkama, sest ehitajad tulevad ja hakkavad oma eelmise päeva tööd jälle lõhkuma ja ümber tegema. Ketaslõikur hakkab undama ja vasarad taguma. Krohvijad krohvivad vilumusega tohutud kõverad seinad paksu kihiga sirgeks.
Hoovi peal on meil abihoone, kus on kaks pesumasinat. Kui on vaja pesu pesta siis Riin teeb selle kiirelt ära ja mina lastega istun jahedas propellerite tuulutatud toas ning kuulan kopsimist ja saagimist.
Umbes 9-10.00 ajal saame asjad nii kaugele et lapsed pestu, kreemitatud ja riietatud, pesud pestud, hommikusöögid söödud ning siis jalutame randa.
Selisel tuuletul päeval on väiksed liivakärbsed eriti aktiivsed ja hammustavad minu kogemuselt ikka väga hullusti, nagu mitu sääske korraga. Pärast jääb sügelev punn.
Mina saan samal ajal lohesid parandada kui vaja- meie lohekuur on otse rannal rannabaari juures.
Peale seda lähevad naised lapsed magama lõunaund ning mina suundun linna poodi ja turule. Turult saab ostetud kindlasti banaani, papaiat mangot ja kooritud ananasse.
Või siis saab mindud Mike ja Samiga lennuväljale paraglidingu trenni tegema. Kolmas võimalus on läpakaga randa meie baari minna koolitükke või tööd tegema. Või siis jälle lohesid parandada :)
Peale seda, kui teised ärkavad lähme promenaadile jalutuskäigule, kõnnime Lighthousi hotellini, kus sõber Franco on juhataja. Lapsed saavad seal mänguväljakul mängida, basseinis ujuda või niisama purskaevus kilpkonni ja kalu vaadata.
Sealt jalutame tagasi meie rannabaari, kus joome ja sööme võibolla midagi, vaatame kuidas mõni kohalik karaokeäss uilgab ja jalutame koju tagasi. Kuna nüüd on meil oma köök, siis saame kokata ja ei pea ootama millal söök tuleb baari köögist. Mõnus.
Õhtuti kogunetakse tavaliselt randa baari ja räägitakse tuulest ja surfist.
Kui ma ühelt vanalt austraalia surfarilt, kes siin elab, küsisin ükspäev, et how are you today, vastas ta, et nii nagu eile ja üleeile jne, ja nii ongi siin see meie elu siin saarel.